Üks tüüpilisi töövestluse küsimusi on: kas sa oled motiveeritud tööd tegema? Kui inimene on juba nii kaugele jõudnud, et on töövestlusel, siis mingisugune motivatsioon tal on. Variante võib olla mitmeid: keskkonna vahetus; arengu võimaluste  / väljakutsete puudumine eelnevas kohas; suurem palgasoov jms.

Ühes artiklis jäi mulle huvitav seisukoht meelde: ettevõtted ei pea motiveerima enda töötajaid, vaid nad ei tohi seda ära võtta. Seetõttu töövestlusel tasub vastu küsida, et mida nad teevad, et sult seda ära võtta. Esmapilgul tundub see veidi jabur, kuid võib-olla veenab teid ettekanne “Väledate metoodikate mõõdikutest”.

Kui alustame mingi hobiga, siis me teeme seda selle enda pärast. Meil on kirg mingi tegevuse vastu, kuid seda on võimalik lõhestada ning nii juhtub tavaliselt kui hobist saab meie töö, aastate pärast juba vaikselt vihkame seda. Siit väike soovitus: ära tee enda hobist tööd.

Meie kirg on tegelikult sisemine motivatsioon ja me ei vaja rohkemat, et tööd edasi teha. Tööl soovitakse meid tihti motiveerida veelgi, näiteks rahaga (see on esimene viis, mida kaalutakse). Mõte pole küll paha, kuid see hakkab lõhkuma sisemist motivatsiooni ja lõpuks see asendub sellega. Pärast seda ongi vaja pidevalt palganumbrit tõsta, kui rahulolematus näos vastu vaatab.

Ühes ettevõttes motiveeriti mind sellega, et kõik raamatud, mis tellitud sai, olid kohale saabudes mu laual. Kui raamatute vastu suur armastus on, siis lihtsalt tekkib hea tunne esimese asjana neid näha tööle jõudes.

Ettekandeski oli huvitavaid näiteid, kuidas on võimalik lapsi motiveerimisega millestki eemalduma panna (näiteks joonistamisest). Parimaid muidugi oli see, et sellega võime üldse inimese halvasti või hoolimatult tööle panna ehk kvaliteet kannatab selle all.

Tundub, et motiveerimisest kõrgem on hoolitsemine. Ülimõnus on hommikust õhtuni tarkvara luua ja sa ei pea toolil nihelema ja on olemas piisavalt ekraanipinda ning vajadusel ka raamatukogu, kust tarkust ammutada. Lisaks vahel toob projektijuht kohvi ja küsib kas on mingeid takistusi tekkinud. See on muidugi praegu arendaja seisukohalt võetud (või siis enda). Üldiselt tuleb silmas pidada seda, mida inimene oluliseks peab ning võimaldada selle tegemine võimalikult lihtsaks. Nii on hommikul hea meel tööle jalutada.

Järjekordne hea näide, kuidas on võimalik motivatsiooni lõhkuda, oli, kui meeskond lähenes tähtajale ning tehti ületunde. Kellelgi selle vastu midagi polnud, sest neil oli eesmärk sellel kuupäeval tarkvara kliendile anda. Projektijuhile mainisid äriinimesed, et kui nad edukalt selle teevad, siis tuleb parima kasumiga kvartal ning ta peaks seda mainima ka meeskonnale. Pärast selle tegemist pakkisid nad asjad kokku ja suundusid hoopis koju töö tegemise asemel. Mida siin valesti siis tehti? Meeskonnale anti uus eesmärk, mis polnud nende jaoks absoluutselt oluline ja tekitas halva tunde äriinimeste suhtumisest neisse. Poleks seda öeldud oleks mõlemad eesmärgid saavutatud.

Jõuame lõpuks ka mõõdikute juurde. Sellega on lihtne – kasutada tuleb neid info saamiseks ja võimalikult anonüümselt ning nende põhjal ei tohiks tasusid määrata. Tasude määramise puhul mõnest mõõdikust tekitab olukorra, kus optimeeritakse selle järgi ning allakäik on kiire tulema.

Kuidas teid on motiveeritud ja milliseid te ise näha sooviksite enda puhul? (võiksin teile mingit tasu pakkuda kommentaaride eest, kuid see oleks vist väär)

Loe veel sarnastel teemadel:

2 kommentaari

1

Sarnasel teemal:
http://www.paulglen.com/pages/Article_105.htm

And so it is in life and work that passion is often an ephemeral and inconstant thing. People in the throes of intense emotions can achieve remarkable things. But their passions can also turn destructive. Most often, this sort of emotional intensity cannot be sustained, and deep commitment is followed by periods of disillusion or disengagement accompanied by low productivity.

But in most situations, I prefer to see not a passionate group but a professional one. Professionals are always engaged with their projects and enjoy their work and colleagues — or at least tolerate them with equanimity. Professionalism is the work equivalent of impeccable manners. It is reliable and steady, and does not depend on the compelling nature of a project or the charisma of a leader. Professionals always get a job done. The passionate may or may not.

Tambet Matiisen
12:25, 25. november

2

Kas kirglikud inimesed või sisemiselt motiveeritud inimesed ei saa olla professionaalsed? Mulle tundub, et nad pigem teeksid rohkemgi kui vaja ja on valmis teadmisi juurde sel teemal ammutama.

Marek Tihkan
12:15, 27. november

Lisa kommentaar

  • * Kuvatakse kommentaari juures
  • * Ei publitseerita