Analüütikutest

Thomas Kuhn’i raamatut “Teadusrevolutsioonide struktuur” lugedes kerkis esile paar paralleeli. Seal käsitletud paradigma on küllaltki sarnaned analüütikute poolt loodavale mudelile. Mõlemad on kirjeldused maailmast või selle nähtusest, millele võiksime uusi teooriaid luua või lahendada probleeme.

Paradigma on justkui usk ning mudelit võib käsitleda analüütiku omana. Inimesed ei taha vahetada usku pidevalt ning selle vahetus võib maailma tagurpidi keerata. Lihtsam viis vahetuseks on siis kui paradigma on jõudnud kriisi ja usu tugevus nõrgenenud. Siit võiks järeldada, et kui ärimudel infosüsteemis on jõudnud kriisini ning see ei peegelda enam vastavaid vajadusi, siis tuleb seda ümberstruktureerida kui mitte uuesti alustada.

Analüütikud kui kärbsed

Kärbestel on tendents närvidele käia ning inimesed leiavad võimalusi, kuidas neist lahti saada. Maakodudes tüüpiliselt on püüdmiseks kleepivad paberid, kuhu neile meeldib peale minna ja kuhu ka surevad. Neid analüütikuid, kes arvavad, et nende mudel on ainuõige ning ei arvesta tellijaga (suruvad enda mudelit peale väites, et see aitab), ongi kärbsed. Nende jaoks on hea vahend piits.

Paljud on kuulunud toredaid jutte, kuidas on vaja küll kontaktibaasi ja kasutajaid jms, kuid tegelikult vajatakse süsteemi, kust inimesed saaksid näiteks lihtsalt uudiseid lugeda. Kärbsed lihtsalt suruvad peale enda vaadet, kuigi see ei pruugi vastavase keskkonnas toimida (tegelikult kõik süsteemid ei vaja kasutajakontode funktsionaalsust).

Analüütikud kui kameeleonid

Kameeleonid on huvitavad roomajad – saavad muuta enda värvi. Samas analüütikud, kes nõustuvad iga tellija väitega ei ole huvitavad, vaid vusserdised. Probleem tekkib siis kui nad väga vastuolulisi vajadusi kirja panevad või ei anna tellijale teada, et kõike, mida nad soovivad, pole vaja. Hea näide selle kohta oleks näiteks funktsionaalsus, mis kuvab tänased sünnipäevalapsed – suures joones pole kasu sellest firmas, kuid siiski nõustutakse sellega ja skoobi probleemide puhul seda välja ei visata, kuigi tahetakse tarkvara soodsamalt.

Kui küsida tellija käest iga vajaduse kohta, et millist ärilist väärtust ta sellega saab ning anda talle hinnang palju see maksma läheb, siis jääks nii mõnigi arutu süsteemiosa tegemata.

Veidi eetilisem probleem tekkib siis, kui analüütik mõistab, et tellija soovib tegelikult pliiatsit ja paberit, kuid ei ütle seda talle. On nõus sellega, mida tellija arvab vajavat. Seega ka nende peale loota pole mõtet.

Väärtuslikud analüütikud

Viimane grupp analüütikuid on sümbioos kahest eelnevast. Nende peamine tugevus on kuulata tellijat ja vajadusel piisavalt uurida, et näha selles tellijapoolset väärtust. Lisaks nad ei suru peale ühtegi mudelit, vaid pakub need välja ning põhjendab miks üks või teine viis parem on.

Esialgset mudelit ta ei kaitse vere hinnaga, vaid ta teab, et maailm on muutlik ning kõike ta ei suuda korraga arvesse võtta.

Hea analüütiku relvad on hea suhtlusoskus, uurimisjanu ning mõtlemisoskus. Siinkohal olen jõudnud arusaamisele, et igasugused analüüsi väljundid, mis on nagu piiblid, ei tee head nii tellijale ega ka teostajale. Kasutajalood (user story) tunduvad olevat hea viis kuidas head koostööd tellijaga teha: neist kumab välja äriline väärtus; tellija näeb palju see talle maksma läheb; see nõuab tugevat suhtlust; seda saab katki rebida!. Meeldivat analüüsi järgnevates projektides.